Saavutaja

Katrīna Iļjinska

Forbes Staff

• Foto: Jurijs Kruze

Kui leedulane Tomass 18-aastaselt võttis vastu lapsepõlvesõbra kutse sõita Londonisse, tuli tal seal äärepealt tänavale jääda. Sõber, kes oli lubanud vastu tulla, ei vastanud lihtsalt enam telefonikõnedele ja kadus, jättes tol ajal veel peaaegu lapseohtu Tomassi üksipäini võõrsile.

Ema maksis motelliarve kolme ööpäeva eest, seega täpselt nii palju oli aega, et leida töö või naasta koju. Võimalik, et see oleks tähendanud ilmajäämist rahvusvahelistest võimalustest alatiseks. Siiski õnnestus tal tookord tööle saada, nüüd aga pakub ta töötamisvõimalust ka teistele.

Tomass Mikalauskas (40) on sündinud Leedus. Koolis ta eriliste saavutustega silma ei paistnud, tema õpitulemused olid keskmised. Praegugi ei tunnista ta eriti õppimise tähtsust. Pärast kooli lõpetamist avanes talle tolle aja kohta ebatavaline võimalus. Sõber, kes juba töötas Londonis, kutsus sinna ka teda. Kogu lapsepõlve olid nad olnud naabrid ja enamgi veel – sõbrustasid omavahel ka mõlema pered. 

„Tollal sõitsid kõik paremat elu otsima. Nii tegin ka mina. Sõber ütles, et mis seal Leedus ikka teha, sõitku ma Londonisse, et teenin hästi,” meenutab Tomass 2000. aastaid, kui Balti riigid Euroopa Liidu koosseisus veel polnud. Noormees sai viisa ja suundus „helgesse tulevikku”. Inglise keelt oskas vaid sedavõrd, kui palju oli koolis õppinud. Usaldas oma lapsepõlvesõpra. „Jõudsin kohale, aga teda polnud. Oli reaalne võimalus elada vaid tänaval. Tuli helistada emale,” jätkab Tomass. Pikalt mõelda aega polnud ja ettevõtlik nooruk nõustus tegema esimest ettejuhtuvat tööd. Selle motelli, kus ta peatus, vastas oli võõrtööliste värbamisagentuur. Tomass läkski sinna, uurides kõiki tööpakkumisi. Ta sai ametisse hotellis, kus tema ülesanne oli tegeleda voodipesu ja rätikutega.

Olles esimesest šokist üle saanud, hakkas Tomass mõlgutama mõtteid karjääri edendamisest. „Loomulikult mind see töö ei rahuldanud. Olen ju tark, võin oma peaga midagi teha,” ütleb ta.

Samas agentuuris, kus ta juba korra oli töövõimaluste vastu huvi tundnud, oli parasjagu pakkumine abitöötaja kohale – oli tarvis tegeleda dokumentidega, aidata pisiasjadega. Esialgu pakuti talle võimalust olla abiks kaks tundi päevas, hiljem aga juba täiskohaga tööd.

Agentuur, kuhu Tomass oli sattunud, värbas lihttöölisi: hotellitöötajaid, koristajaid, ehitajaid, sõidukijuhte jt peamiselt Rumeeniast ja Bulgaariast. Tomassi sõnul oli enamasti tegemist madala kvaliteediga tööjõuga. „Kuna Inglismaal oli alatasa töötajate põud, tegin ettepaneku proovida tuua inimesi Eestist, Leedust ja Lätist. Meie, Baltikumi inimesed oleme täpsemad, töökamad, ausamad ja vastutustundlikumad. Mulle öeldi, et kui tahan, võin ju proovida,” räägib Tomass. Ta alustaski tegevust selles valdkonnas ja kuni kolme riigi Euroopa Liitu astumiseni 2004. aastal, juhtis eraldi Baltikumi haru. Kohe pärast Euroopa Liidu laienemist enam mingeid dokumente vormistada polnud vaja ja igaüks võis juba ise sõita. Ametliku statistika järgi saabus aastail 2000–2004 Suurbritanniasse umbes pool miljonit inimest igal aastal ning sisserändajate arv pole kunagi vähenenud.

Tomass muutis oma tegevussuunda ja hakkas inimesi tooma Ukrainast. Sõbrunes värbamisfirma omanikega ja sai koguni osaluse ettevõttes. Ta külastas riike, kus kõneldakse inglise keelt, ja otsis uusi võimalusi. Talle hakkas meeldima Malta – offshore, kus ta otsustas ka oma äri alustada. Miks Malta?

Suurepärane kliima, ka rahvast napib, turism on tohutult tähtis ja investeeringute voog lõputu. Näiteks turism, sealhulgas hotellid ja restoranid, on suuruselt teine välisinvesteeringute suund kohe pärast tootmist. Igal aastal külastab Maltat, kus elab vaid pool miljonit inimest, umbes kaks miljonit turisti. Isegi COVID-i ülemaailmsete piirangute ajal võttis Malta 2020. aastal vastu 718 000 turisti. Selles valdkonnas töötab peaaegu 30% riigi elanikkonnast, luues 15% SKP-st. Muuseas, just COVID mõjutas tugevalt Tomassi äri. Turismivaldkonnaga seotud ettevõtetes – hotellides ja restoranides – hakati töötajaid vallandama, kuna neile polnud võimalik töötasu maksta. Siiski teadsid kõik, et küllap on need inimesed kunagi taas vajalikud. Ning siis ilmusid välja Bolt ja tema kohaletoimetamisteenus, kus läks samuti töötajaid tarvis.

Oma värbamisfirma Recruitgiant avas Tomass Mikalauskas Maltal 2011. aastal. Mees ütleb, et mingit kapitali selleks vaja ei läinud – ta sõlmis esimese lepingu, tõi töötajad ning kasumi investeeris arengusse ja uute kontorite avamisse. „Püüdsin kõike teha ise ning rügasin jõudu säästmata päeval ja ööl,” räägib ta. Tomass hakkas eksootilistes riikides kontakte looma, et tuua töötajaid ja jätkata laienemist. Uksed avasid kontorid Indias, Nepaalis, Sri Lankal, hiljem ka Bangladeshis, Inglismaal ja Leedus ning praegu on järjekord Küprose käes.

Äripõhimõte ei ole keeruline, kuid konkurentsi tõttu otsustas Tomass konkureerida pigem kvaliteedi kui kvantiteedi osas. Näiteks, et hakata värbama inimesi Indiast, suundus Tomass sinna, elas seal mõned kuud, leidis kohalikud partnerid – indialased, kes teevad igapäevaseid toiminguid –, ja avaldas esimeste huviliste leidmiseks reklaami. Enne töölevõtmist kandidaate sealsamas ka koolitatakse. Tomassi sõnul tuleb tegelikult kohale vaid 10% kõigist huvi tundnutest. Ühe inimese värbamiseks läheb umbes kolm kuud, mis kulub väljaõppele ja lubade vormistamisele. Kahe viimase aasta jooksul on ta Maltal tööle värvanud umbes 2000 inimest. Ta viib töötajaid ka Poola, Portugali ja teistesse Euroopa riikidesse. Tomass teenib töölepingu sõlmimiselt, samuti saab protsendi töölevõetu palgast. „Mulle meeldivad idapoolsete maade inimesed – nad soovivad teenida, on väga töökad, korralikud ja räägivad inglise keelt. Lisaks on nende kodumaal väga madal elatustase, seetõttu on nad motiveeritud tööd tegema,” põhjendab Tomass oma valikut. Tema Malta kontoris töötab 15 inimest, piirkondlikes esindustes igaühes kümme ja kokku on umbes 100 töötajat. Tomassi firma käive on Maltal kümne miljoni ringis, kuid teenida võib sõltuvalt riigist umbes 12–15%. Aga seda on suhteliselt vähe.

Nüüd on Tomassil uued ja palju tulusamad eesmärgid. Ta on enda jaoks avastanud Aafrika, konkreetselt Kongo. Jaa, jaa, see on koht, millest on isegi hirmus mõelda, et sinna võiks sõita.

„Töötame Kongos juba kümme aastat. Loodan, et minust saab varsti Kongo aukonsul,” mainib Tomass täie tõsidusega. Kuidas? Kõik sõltub kontaktidest.

Juba Londonis tutvus Tomass ühe Kongo elanikuga ja leidis temaga ühise keele. Hiljem, kui oli juba Maltale kolinud, otsustas oma tuttavat külastada. Ta läkski vaatama, mis seal Kongos õigupoolest toimub. See on riik, kus valitseb armee, ja millest on vähe teada. Tasapisi jõudis ta armeekindralini, inimeseni, kes on võimu juures juba ligi 40 aastat, ja kes aitas tal sisse elada. Tuleb leida vabad nišid, teab leedulane. Kongos on praegu peaaegu kõik nišid vabad. Koos kohalike Kongo partneritega tegeleb Tomass kõige tulusama valdkonnaga – kulla, koobalti ja vase kaevandamisega. See on kasvav sektor, mis võib rikkaks teha nii riigi kui ettevõtjad. Rahvusvahelise kaubandusorganisatsiooni andmetel on Kongos märkimisväärsed kasutamata kõrgekvaliteedilise kulla, vase ja koobalti varud, kuid samal ajal toob maavarade kaevandamine endaga kaasa palju turvariske, mis on tingitud kehval tasemel infrastruktuurist. Näiteks 2019. aastal kaevandati Kongos 100 000 tonni koobaltit, mis on 70% maailma koobaltikogusest. Kongo on ka suuruselt kolmas tööstuslike teemantide tootja, moodustades umbes 20% maailma kogutoodangust. 2019. aastal kaevandati Kongos 1,43 miljonit tonni vaske, mis on peaaegu 20% enam kui 2018. aastal. Rahvusvahelise kaubandusorganisatsiooni hinnangul ulatub Kongo maavarade kogupotentsiaal kümnetesse triljonitesse dollaritesse ning vaatamata konfliktile riigi idaosas, võimalikele poliitilistele riskidele ja ebastabiilsusele kõigis eluvaldkondades investeerivad näiteks Ameerika ettevõtted jätkuvalt raha sellesse tulusasse piirkonda.

Päris hullud lood on Kongos korruptsiooniga. Kuigi seda on kõikjal, paigutub see riik oma korruptsioonitajumise indeksiga Transparency Internationali nimekirjas 180 riigi hulgas 162. kohale. Tomass on märganud muud: „Kui nad näevad, et see, mida pakud, on neile endale vajalik, tahavad nad tõenäoliselt koos sinuga raha teenida mitte seda võtta. Seal on kõik muutuv. Loomulikult on nad laisad, kuid leidub ka neid, kes tahavad paremini elada ja on piisavalt motiveeritud.”

Tomass soovib Kongos ära kasutada oma kogemusi ja avada kohaletoimetamisteenust pakkuva äri. Inimesi seal on ja võimalus olla turul esimene samuti. Kui soovite riskida ka teie, võtke ühendust, on võimalik, et Tomass aitab teidki. Ta usub sõpruse ja kontaktide jõusse. Mõnikord ongi just seda tarvis, et muuta väike idee suureks äriks. Nii nagu aidatakse teda, peab temagi oluliseks aidata neid, kes põlevad soovist oma ideedega maailma vallutada. Seepärast investeerib ta teiste ideedesse ja idufirmadesse, vaatamata sellele, et vaid väikest osa neist ootab ees edu.

„Mõnikord on inimestel suurepärane idee, kuid puuduvad teadmised ja kogemused, et see idee rahaks teha. Ometi on eesmärkide saavutamiseks tarvis vaid veidi raha ning kedagi, kes usub meie ideedesse ja meisse endisse,” kõneleb Tomass. Aastatega on tema nägemuses välja joonistunud mõned põhiprintsiibid, mida ka alustavaid ettevõtjaid järgima kutsub. Esiteks, mitte karta oma eesmärkide poole liikudes riskida – vaid riskides võivad ilmneda ettenägematud võimalused. Teiseks tuleb meeles pidada, et idee, mis on ellu viidud õigel ajal ja õiges kohas, ei pruugi mõnikord suuri rahalisi investeeringuid nõudagi. Kolmandaks on äris ühtmoodi oluline pidada nii suuliselt antud sõna kui järgida kirjalikku lepingut.